Kevad südames!

Kindlasti oleme kõik tähele, et meile on saabunud kevad,
väga soe kevad, mis on vallutanud meie südamed.
Iga päev on tahtmine visata toimetused kaugele eemale ja olla väljas-
lihtsalt nautida Päikest ning olla ja mõleda.
ISEENDALE

Toetus!

Kui lained on ülepea kokku löönud, olen mina su päästerõngas.
Kui tahad nutta, siis nutame koos.
Kui tahad naerda siis naerame koos.
Kui elu teeb haiget siis toetan sind.
Kui oled kaugel siis ootan sind.

Ootuses ja lootuses!

Elus tuleb teha alalõpmata otsuseid-
seda, kas need on õiget või mitte näitab ainult aeg.
Viimased otsused, mida teinud olen, on aeg näidanud, et need olid õiget,
aga see, mida täna tegin-
Oli õige või mitte, saan peagi teada.

Miks....?

Elus on palju, millele vahel raske vastata.
Tekib lugematuil hulgal küsimusi, mille vatuseid me tahaks teada.....
Miks me anname kohe alla kui raskeks läheb?
Miks me igatseme kedagi, nii väga, et valus hakkab?
Miks on elu sama keeruline ja kõver nagu lõpmatu jõgi?
Miks me vahel kordame inimestele näidata oma tõelisi tundeid?
Miks vahel tundub armarus meile kui vigastus?
Miks me kardame oma tunnetest rääkida.
Miks me ei julge paluda ühte kallistust?
Miks me tunneme suudeldes nagu meil kõhus liblikad lendaks?
Miks me teeme nöo, et naerama, kui sisimas nutame?
Miks me hakkame asju väästustama alles siis, kui see kõik läinud on?
Miks me paneme kirja kõik, mis meid piinab, kui me kurvad oleme
Miks me ei saa ealseki kellekiga tõeliselt lähedaks?
Miks haiget saada on nii valus?
Miks on tunne, et me juskui sõltuks kellestki?
Miks me kardame riskida, ilma et kardaks põgeneda?
Miks me kardame avaldada armastust, lausuda "Ma armasatb sind"?
Miks me ehitame oma sügavaimate tunnete ja uskumuste ümber kaitsemüüre?
Miks me oskame võtta, mitte anda?
Miks me ei suuda rääkida asjadest nii nagu nad on?
Miks me ei püüdle oma unistuste poole, vaid unustame need?
Miks me ei julde olla "Mina ise"?
Miks me ei usu endasse ja enda tegemistesse piisavalt
Miks me vahel ei õpi enda ja teiste vigadest?
Miks me tahame valida alati kõige kergema tee?
Miks me pelgame inimesi, kes meist erinevad?
Miks me otsustame inmese üle ennem, kui oleme teda tundma õppinud?

Neile kõigile küsimustele oskad vastata just Sina ise...
Saades teada, kes sa oled ja seades selle enda eesmärgiks...

Et kes olen!

Vahel olen kui valge kajakas,
kes lendab tormise mere kohal kaugel silmapiiril.
Ja otsib kohta kuhu peatuma jääda,
et puhata ja tunda end jälle värskena
Kajakas, kes leiab vahest mõne üksiku kala -
Elada on ju vaja...
Vahel olen kui päike
Särav ja soe
Hingelt suur ja samas olemuselt nii väike
Täis meeletut hellust ja valgust.
Tahaks, et kõigil siin ilmas oleks hea
Ja ei vaata kunagi kurbust enda sees...
Vahel olen kui kuu
Veidi külm ja kauge
Kuu, mille ümber särab küll palju tähti,
kuid mina tahaks kumada, vaid sellele ühele...
Vahel olen kui tuuleiil,
mis õrnalt kohiseb su kõrvus
Sasib su juukseid,
vallatleb puudelatvades ja laulab unelaulu väikestele lindudele.
Tuul, mis uitab üksi aasal.
Tuul, mis tahaks sinugi kaasa haarata ja hoida...
Vahel olen kui pehme rannaliiv su jalgade all.
Veidike kuum ja veidike torkiv,
aga meeldivalt mõnus, et teda igatseda, kui ta su talla alt kaob
Rannaliiv, mis joonistav vagusi.
Ehitab torne Ja pudeneb su käest kui peod avad...
Vot olengi selline...
Unistav
Mõtlik
Veidike omapärane.
Vahel väga kurb.
Vahel piiritult õnnelik.
Vahel üksik kuigi mu ümber on palju inimesi
Vahel liigagi sõbralik - terve maailma sõber
Olen jah selline
Olen rahu,l et olen
Ja tahangi olla
Pisut keeruline tüdruk