Kõik oli hästi hetkeni....

Elu on raske!
Tahad olla hea, kasutatakse seda ära. Oled halb, hõõrutakse nina alla. Mida peab siis tegema?
Kuulama südant või mõistust? Raske on ju nii, kui mõistus ütleb ühte ja süda teist. Kumba kuulata? Kuulata hoopis sõpra, kes võib öelda karmilt, aga ta teeb sead selleks, et Sulle ainult head teha. Et Sa mõtleksid sellele ning teeksid õigeid otsuseid.

Vahva :)

Täna esitas minu klass (12a, keskkonna klass) 10a klassile kõne, mis oli järgmine:

Kõne pisikestele keskkondlastele

Nüüd, võitnud kõik raskused teelt, mis takistasid teid saavutamast oma ülimat eesmärki – jõuda keskkonnaklassi, näitame meie, keskkonnaabituurium, teile teed tulevikku.

Teid ootavad ees fantastilised tunnid keemia ja bioloogia seltsis, mille vaim teid ka kodus kummitama jääb. Vähe sellest – kogu teid ümbritsev maailm muutub. Kui varem nägite te lauas lauda ja inimeses inimest, siis varsti, jah, juba varsti näete te neis orgaanilisi ühendeid ja biokeemilisi protsesse. Juba väikese printsi rebane ütles, et olulisim on silmale nähtamatu. Sest ainult mikroskoobiga näeb hästi.

Mõnikord võib tunduda, et kaasinimesed ei mõista teid, ega teie neid. Kui teie üritate neile nukleiinhapetest rääkida, segavad nad teie juttu vahele labase igapäevaelu ning aktuaalsete sündmustega. Kuid see ei kõiguta keskkondlast. Kogu ühiskond ja sotsiaalsus kahvatuvad keemia ning bioloogia palge ees.

Kui on möödunud kolm pingutusterikast aastat, mis avavad teie silmad ning laiendavad teie maailmatunnetust, siis te ehk mõistate, mis sadajalgne on isomeer ja mis ninasarvik aldehüüd, sest nemad on keemia ja keemiast on saamas teie tõde.

Soovime teile edu!

(NB! Täna said 10ndikud endale matriklid pidulikult kätte, sellepärast need kõned)