Iga inimene on mõnikord kurb. Mõnikord kohe tunned end näruselt, turtsakalt, üksildaselt ja viimseni kurnatult. Sellistel päevadel tunned end väikse ja tähtsusetuna, kõik tundub kättesaamatu. Kohe ei saa oma asjadega hakkama. Juba alustamine on täiesti võimatu. Kurbadel päevadel on selline tunne, nagu kõik tahaksid sinult midagi saada. Mis on iseenesest polegi nii halb. Oled närviline ja ärevil, see võib viia küünte närimiseni, see omakorda ainsa silmapilguga kolme šokolaaditahvlini. Kurbadel päevadel on tunne, kui hõljuks sa nukruse ookeanis. Iga hetk võib pisaraisse purskuda, isegi teadmata, miks. Lõpuks on tunne, nagu oleks su elul mitte mingit eesmärki. Ja sa ei tea, kui kaua sa veel vastu pead ja tahaks karjuda: "Palun laske mind lahti!" Kurvastamiseks pole palju vaja. Võid lihtsalt ärgata ning end mitte kõige paremini või kaunimana tunda, paar uut kortsu leida, kaalus juurde võtta, või nina otsast hiigelvistriku avastada. Võid unustada oma kohtingukaaslase nime või on sinust piinlik pilti vaadata. Võid olla äsja maha jäetud, lahutatud või vallandatud, end avalikkuse ees lolliks teha, avaldada hüüdnime käes.
Nii et kuidas tabada seda õnnistavat kuumas mullivannis liuglemise tunnet? See on lihtne. Esiteks lõpeta põgenemine ebameeldivate asjade eest. On aeg seista nendega silmitsi. Nüüd lase enda lõdvaks. proovi mediteerida, kui oskad. Või mine jalutama, et pead selgeks saada. Tunnista asjaolu, et osa tundesaasta tuleb minna lasta. Ürita asju vaadata teise nurga alt. Võib-olla oled see tõepoolest sina, kes on süüdi. Kui nii, ole küllalt täiskasvanu ja palu andeks (selleks pole kunagi hilja). Ole uhke selle üle, kes oled, aga ära kaota oskust enese üle naerda. See on palju lihtsam, kui suhelda postitiivsete inimestega. Ela iga päev nii, nagu oleks see su viimane, sest ühel päeval see nii ongi.
