Ja saidki läbi...
ongi otsan-need jõulud.
See on aeg, mil saab lihtsalt olla, mitte iseendaga,
vaid hoopis kellegi palju paremaga- PEREGA.
Enamus teavad, et mu perekond on suur
ja jõulud on just see aeg, kus perekond saab kokku.
Aasta sees käivad õed- vennad samuti külas, aga jõulude ajal on enamus korraga kohal :)
"Tere, õeke, vennake! Teid ka üle pika aja näha." Nii algab vestlus, tihtipeale, mis liigub hiliste õhtutundideni.
Võib tunduda, et see on imelik, aga kui pole inimest kaua aega näinud, siis ei ole midagi imelik :)
Kui jutud räägitud ja kell palju, siis saab aru, et juttu jätkuks veel kauemaks.
Jõulude ajal pole mitte õed-vennad siin, vaid ka nende lapsed..
Kodus on kuulda väikeste päkapikkude naeru ja samme, kes ütlevad sõnu, kui aeg lahkuda:
"Emme, ma ei taha ära minna!" ja siis tuleb virsin ning tulebki lahkda sellega.
Mõistan, miks nad lahkuda ei taha. Meil on kodus ju väikeste laste suured silmarõõmud- väikesed kiisupojad. Üks armsam kui teine..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment