...... .........

Istun siin enda toas üksi, muusika käib ja vaatan Saksamaa pilte. Mõtlen, milliseid pilte ilmutada lasta, sest mul neid arvutis hästi hästi palju ning kõiki ilmutada pole mõtet. Taas tuleb kõik mälestused meelde. Ühe pildi juures naeran, teise juures muutun kurvaks. Eile lugesin enda blogi Saksamaa aja kohta. Ikka tuleb pähe mõte, miks see aeg peab nii ruttu minema? Alles lõppes 11. klass, ledasin Saksamaale, olin kuu seal ja nüüd hakkab taas kool. Mis saab? 12. klass algab. Aasta pärast juba selgub, mis mu elust saab- kas jään Eestisse või hoopis lendan ära Saksamaale? Ise muidugi südames tahaksin seda viimast. See kuu, mil seal olin, andis nii palju ja mõistsin, kui palju saab üks inimene rõõmu teha. Olen ju alati tahtnud Saksamaale minna. Juba siis, kui hakkasin saksa keelt rääkima, mis oli kuskil 12.aastaselt. Nüüd on mul see võimalus. Jätta kõik siin- pere, sõbrad, tuttavad ja minna sinna, kus südames olla tahaksin! Kas suudaksin seda? Jah, suudaksin, aga see saab raske olema!

Vroni ütles mulle saksamaal midagi: "Kersti, Sul on imeline viis inimetega ümberkäia ja Su naeratus on lihtsalt võluv. Jää selliseks!"