Kolme tunni pärast hakkan liikuma Eesti poole. Jätsin juba inimestega hüvasti ning üks raskem kui teine. Seni on raskem hüvastijätt olnud Constanze ema Traud'l-iga. Ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Ta nii palju minu heaks teinud ja v+tnud mind kui oma tütart. Just sellepäeast kirjutasin talle hüvastijätukirja. Usun, et ma pole ainuke, kellele ei meeldi hüvastijätud. Kelle meeldiks? Need ju alati nii kurvad, eriti kurvad siis, kui inimene sulle südamesse mugenud, kellega oled naernud kuu v+i enam. Minuga on nii. Ma pole kellegagi teinud neid asju, mida Constanzega tegime. Aga siiski mälestused on need, mis aitavad meenutada neid aegu siin Saksamaal.
MA EI ÜLTE JUMALAGA, VAID HÜVASTI :)
JÄRGMINE AASTA OOTAB MIND SIIN EES SAMASUGUNE IMELINE AEG NAGU SEE OLI 9. JUULI-5. AUGUST 2008
SAKSAMAA-WEIDEN
Servus!
No comments:
Post a Comment